Tere kaunist pärastlõunat mu kallid lugejad! Nüüdseks kirjutan juba Tartust, olen kenasti sisse elanud ja jookseb teine koolinädal. Ma sain oma suurimast hirmust võitu ja tulin kooli. Ausaltöeldes ei kahetse ma mindagi. Kõik on supper tore. Sellegipoolest ei tahtnud ma üldse sellest kirjutada.
Tahtsin hoopiski kirjutada, et täna miski mu sees murdus. Üldsegi mitte halvas mõttes! Meil on kindla peale kõige toredam klassijuhataja üldse, ta otsustas, et näitab meile täna üht natukene teistmoodi filmi "Rahumeelne sõdalane". Ma kirjeldaks teile seda filmi kuid ei oska, Seda peab ilmtingimatta ise nägema, et mõista mis edasi on taheud öelda ja anda. Kui film läbi sai siis õpetaja küsis meilt mis meile meelde jäi ning kuidas me filmi mõistsime? Ma jõllitasin ainiti oma varbaid ega saanud ainsatki sõna suust välja..süda tagus... otsaette hakkas tulema külm higi. Ma ei saanud aru mis minuga toimus, kuid miski muutus ja ma panin õpetajale kirja oma lause: " Me peaksime elama just praegu selles hetkes, milleks vaadata tagasi minevikku? see on ju nii või naa läinud ja milleks muretseda tuleviku pärast? Kunagi ei või kindel olla, kas see on raudne või muutuv, enamasti siiski muutuv. Usu endasse, ka siis kui teised on loobunud, kui sina endasse uskuda ei suuda, miks peaks teised seda tegema?"
Panen mõningad filmi mõtteterad siia piltidega üles.
.jpg)
Ma loodan, et igaüksteis võtab see 2 tundi oma elust ja vaatab selle filmi ära. Ma võin kindlalt öelda, et asi on seda väärt!
Loodetavasti kirjutan teile homme uuesti!
Päikest kallid lugejad!
K.
K.
