Elus

Täna koju jõudes oli mul eriline tunne. Istusin hetkeks diivanile ning jälgisin telekat, kuid ei süvenenud. Ühel hetkel hakkas mu kuts Reti siplema ning andis märku, et on aeg aeda minna. Tegin siis veranda ukse lahti ja astusin välja. Mind valdas eriline tunne...Soe tunne. Krabasin kaasa ka oma telefoni, et paar pilti teha. Esmalt istusin väikese tiigi äärde. Jälgisin putukaid, kes sibavad veepinnal. Tõusin ja vaatsin veel ringi, katsusin lilli ja tegin neist pilte. Kõndisin aia taha ossa ja heidsin pikali ,et uurida helesinist taevast. Võtsin kastekannu ja kastsin lilli. Tunne oli soe ja kodune. Tundsin ,et kodu ootas mind ja ta tahtisgi mulle kõike seda ilu näidata. See imeline võluaed on eksisteerinud umbes 8 aastat. Alguses polnud tal õiget nägu taimed olid pisikesed ja haprad, nende eest tuli hoolitseda. Hoole ja vaevaga on nad kasvanud suurteks ja tugevateks. Pisikesest mustikapeenrast on saanud noor arenev metstukake.Puud on võrsunud nii pikaks ja tugevaks ,et naabrite majakesi polegi peaaegu näha. 

 Mu armas kodu andis mulle võimaluse ennast tasakaalu viia ja leida tee mille olin kaotanud.

Olen selle eest tänulik.

K